Avaldasin täna Äripäevas sellise postituse

„Kui inimene soovib riiki aidata, on selleks parim variant osta midagi endale vajalikku. Sel moel võidavad kõik – inimesel endal olemas talle vajalik asi, panus on antud ka majanduse elavdamisse ning riik saab ostu pealt omakorda maksutulu.“
Sedasi märkis sel nädalal rahandusministeerium. Jumala õige. Lõpuks.
Majandus hakkab kasvama vaid juhul, kui Eesti tarbijad hakkavad praegusest rohkem kulutama. Ainult ekspordist ei piisa. Ja ilma majanduse kasvuta ei lähe Eestis elu paremaks. Õnneks on ka see fakt jõudmas Toompeale ja isegi Kadriorgu.
Kui Äripäev kevadel tarbimisest kui olulisest ettevõtluse ja seeläbi terve riigi aitamise vahendist rääkima hakkas, leidus kõvasti kritiseerijaid ja ilkujaid. Et tarbimishullusest meie hädad alguse said, mistõttu on jumalateotus ja üölim lapsus täna inimesi tarbimisele üles kutsuda. Kritiseerijad tegelikult küll alternatiive välja ei pakkunud, ehk parimal juhul rääkisid hoiustamise vajadusest, unustades, et üks ei välista teist.
Ausalt öeldes jahmun ja ärritun ma üha enam, kui loen viimaste aastate rahapaigutustest, mida on teinud erinevad Eesti fondid ja sh ka pankade pensionifondid. Sisuliselt toimus mõni aasta tagasi võidujooks lollidepuu istutamiseks, unustati kõik riskid ja jagati raha targa näoga tõelistesse õhulossidesse.
Selles valguses võiks igaüks korra kaaluda, kas anda oma vaba raha keerutamiseks pankadele ehk fondijuhtidele või osta selle eest midagi kohe ja praegu poest. Soovitavalt eestimaist, kuigi see ei saaks loomulikult ainuke kriteerium olla.
Annab ju iga Eestis kulutatud kroon rida sente nii siinsete ettevõtete töötajatele kui riigieelarvest raha saavatele inimestele.
Tunnistan üles ühtlasi, et olen Swedpanga K3 fondi kaudu enesele teadmata samuti Armeenia kullakaevandustesse investeerinud.

Avatud uste päev Äripäevas

Väike reklaamihetk, vaba voli levitada

Reedel 9. oktoobril 2009 toimub Äripäevas avatud uste päev.
20nda sünnipäeva puhul.
Näeb toimetuse köögipoolt, tegutsemise põhimõtteid.
Eelkõige oodatud kooliõpilased aga ka töökollektiivid/grupid.
Soovijatel palun registreerimiseks ühendust võtta Triin Lillega.
Telefon 6670 111 või triin.lill@aripaev.ee

Ekspressi hambutust rünnakust

Aastaid tagasi ilmus ajakirjas The Economist karikatuur ilmestamaks börsimaaklerite käitumist. Kus esmalt mainib keegi sõna excel, millest keegi kuuleb lõppu ja hakatakse üksteisele edasi karjuma sõna “sell”, kuni keegi kellelegi nurgas ütleb “good bye”, mille peale keegi kõrvad kikki ajab: “buy?” ja kogu seltskond “buy” karjuma hakkab.

Ekspress Grupi ajakirjanike tegevust vaadates tuli mul see karikatuur meelde. Juba pea paar kuud tegeletakse Äripäeva müügi teemaga. Et kas ja millal ja kellele. Igor annab üle nädala intervjuud. No mida sa oskad öelda – ei tea, kui müüdaks, tahaks loomulikult ise osta aga miks peaks müüma kasumis ettevõtet (Äripäev teenib isegi praegusel majanduslanguse ajal rohkem kasumit kui Eesti Päevaleht majandusbuumi ajal). Kuid loomulikult, ühegi ettevõtte puhul maailmas ei saa väita, et teda kunagi ei müüda – ses mõttes isegi hea, et Vedlerid jt hinnatud ajakirjanikud teemaga tegelevad, jäävad muud asjad katmata:)

Käisin reedel Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldiga kohtumas. Rääkisime maast/ilmast kui Urmo ikka korra uuris, et kuidas selle Äripäeva müügiga on. Et kust raha võtate, mis pank see annab jne. Kinnitasin, et pole kuulnud mitte midagi, ausalt. Veidi pärast seda helistab Delfi ajakirjanik Igorile. Oh jah, ilmselt ei osanud veenev olla:)

Täna on siis koos Ekspressiga eitava looga maha saadud. Kusjuures.

Kui Delfi lugu on nö tavaline eituse peale mängitud müügijutt, siis Ekspress on teadlikult Äripäeva halvustava hoiaku võtnud. Kuigi loo taga paistavad Äripäeva stiilitoimetuse hinnangul kõvasti HH Luige kõrvad, ei usu, et see ainult nii on. Samas pole loo juures autorit (on vaid toimetaja Järv). Ei peatu loos esinevatel faktivigadel (mõned neist parandati pärast lugejate tähelepanu juhtimist), vaid kahel valel järeldusel.

Esiteks, e24 pole meile konkurent. Vaadake sisu, võrrelge. Jah, e24-l on rohkem lugejaid, kuid vähem sihtgrupis, ettevõtlike inimeste, otsustajate seas. Sama on Äripäeva tellijate arvuga. On kukkunud jah, kuid mitte kaetavus sihtgrupis. Ses mõttes ei anna võrdlus päevalehtega midagi.

Äripäeval on tugev ja kindel positsioon turul ka täna. Võrreldav Dagens Industriga Rootsis või Kauppalehtiga Soomes. Umbes kuu tagasi tõi Joakim Helenius Äripäevast rääkides võrdluse: “Nii mõjukas kui Äripäev on Eestis, ei tea mina olevat ühtegi majanduslehte maailmas. Ei Kauppalehtit Soomes, ei Dagens Industrid Rootsis ega Financial Times`i Suurbritannias.”

Leedu juhtiva majanduslehe, turul võimsat positsiooni hoidva VŽ tellijate arv on 9500, Bulgaaria suurima majanduslehe Pari tellijate arv 2500, Sloveenia juhtiva Finance 12 500, Poola Puls Biznesu 13 500. Võrrelge rahvaarve ja Äripäeva tellijate arvu. Nagu ütles üks reklaamiklient: Kui teised kanalid toovad reklaamile klikke, siis Äripäeva pandud reklaam toob kaubale ostjad.

Ja teine vale järeldus on 2007. aasta sügisel ilmunud D-päeva lugu. Lugege seda täna, palju seal valet täna märkate? Lihtsalt ülejäänud meedia Ekspressi Grupiga eesotsas pidas devalveerimist toona tabuteemaks. Kirjutavad nüüd, nagu ikka, Äripäevast kõvasti hiljem.

Et siis kolleegidele börsifirmast – Äripäeval läheb täna hästi. Võibolla teiega võrreldes häbematult hästigi. Tänud õnnesoovide eest ja palju õnne teilegi peatse 20 juubeli puhuks!