Avaldasin täna Äripäevas sellise postituse

„Kui inimene soovib riiki aidata, on selleks parim variant osta midagi endale vajalikku. Sel moel võidavad kõik – inimesel endal olemas talle vajalik asi, panus on antud ka majanduse elavdamisse ning riik saab ostu pealt omakorda maksutulu.“
Sedasi märkis sel nädalal rahandusministeerium. Jumala õige. Lõpuks.
Majandus hakkab kasvama vaid juhul, kui Eesti tarbijad hakkavad praegusest rohkem kulutama. Ainult ekspordist ei piisa. Ja ilma majanduse kasvuta ei lähe Eestis elu paremaks. Õnneks on ka see fakt jõudmas Toompeale ja isegi Kadriorgu.
Kui Äripäev kevadel tarbimisest kui olulisest ettevõtluse ja seeläbi terve riigi aitamise vahendist rääkima hakkas, leidus kõvasti kritiseerijaid ja ilkujaid. Et tarbimishullusest meie hädad alguse said, mistõttu on jumalateotus ja üölim lapsus täna inimesi tarbimisele üles kutsuda. Kritiseerijad tegelikult küll alternatiive välja ei pakkunud, ehk parimal juhul rääkisid hoiustamise vajadusest, unustades, et üks ei välista teist.
Ausalt öeldes jahmun ja ärritun ma üha enam, kui loen viimaste aastate rahapaigutustest, mida on teinud erinevad Eesti fondid ja sh ka pankade pensionifondid. Sisuliselt toimus mõni aasta tagasi võidujooks lollidepuu istutamiseks, unustati kõik riskid ja jagati raha targa näoga tõelistesse õhulossidesse.
Selles valguses võiks igaüks korra kaaluda, kas anda oma vaba raha keerutamiseks pankadele ehk fondijuhtidele või osta selle eest midagi kohe ja praegu poest. Soovitavalt eestimaist, kuigi see ei saaks loomulikult ainuke kriteerium olla.
Annab ju iga Eestis kulutatud kroon rida sente nii siinsete ettevõtete töötajatele kui riigieelarvest raha saavatele inimestele.
Tunnistan üles ühtlasi, et olen Swedpanga K3 fondi kaudu enesele teadmata samuti Armeenia kullakaevandustesse investeerinud.