Mis siis toimus?

Õhtusöök Bonnieridega – kohal olid sellised mehed, keda vaevalt järgmise dekaadi jooksul korraga Tallinnas näeb. Bonnier Grupi tegevjuht ja nõukogu esimees, Dagensi ekspeatoimetaja Hasse (kelle koolitused 90ndatel on aluse pannud Äripäeva raudvara maailmavaatele ja ajakirjanduspõhimõtetele). Lisaks ekspeatoimetajad, sõsarlehtede juhid, nt Rolandas Leedust ja ka Gastons Lätis, kes nüüd Diena ärisid juhib. Oli hariv õhtu, istusin Jonas Bonnieri ja Hasse Olssoni vahel:)

“Läbilöögi” raamatu tutvustamine Äriplaanil ning õhtune vastuvõtt – kuna Äriplaani ei müüdud õhtuse vastuvõtu teatisega, oli näha, et paljud olid sunnitud minema kiirustama pärast konverentsi, mille vastu oli iseenesest ülisuur menu (pea 300 inimest saalis). Kingitustest oli kaalukaim Pruuli mingi poolemeetrine relsijupp, kullatud.

Igori malesimultaanile ise ei jõudnud, kuid inimesed olla rahule jäänud. Igor kah, kuigi vist väsitavad tunnid. Igal juhul oli AKs õhtul armas lõik sellest.

“Rända ajas koos Äripäevaga” multimeediaprojekt – seda tegid Margit, Erik, Veiko, Andras, Raul, Villy, Kristi (ega ma nüüd kedagi ära unustanud?) muu töö kõrvalt mitu kuud. Jääb Eesti veebimeedia ajalukku. Kritiseerijatele (küll ei saa suureks teha, küll ei meeldi värv ja küll maa külmas) – tehke järgi.

Eriku veetud “20 aastat tagasi ehk enne ja nüüd” pildiseeria lehes – täiesti hämmastav, kuidas ta sedavõrd palju üksteisega suhestuvaid fotosid leida suutis?

Sünnipäeval topeltkaaned, oma parimate lugude lahti rääkimine – arvan, et nii mõnigi elitaarne ärimees tindis end nende vanade asjade meenutamisel puudutatuna. Kasvõi Neivelt oma siseinfo juhtumiga. Lumani terav mitmeminutiline sõnavõtt presidendi kärajatel samal päeval Äripäeva aadressil oli just tolle päeva lehest ajendatud. Mina võtsin seda komplimendina. Äripäev pole õukonnaleht, teatud konfrotatsioon eliidi ja valitsusega on meil alati. Eliidi arvamus pole lugeja arvamus.

Sünnipäeva õhtul reedel oli enam 180 töötajaga pidu Angelis – polnudki seal aastaid käinud:) Ja kolleegid on meil nooruslikud, pole midagi öelda.

Täna siis Kuku raadio saade. Ahjaa, jalgpall Ekspressiga oli samuti ning lahtiste uste päev Äripäevas, kus ma õhtuks ikka õpetajatele täitsa kaasa tundsin. Kuus tundi oli mu jaoks täiesti piir:)

Mis edasi? Hetkel on pool tosinat väga head lugu valmimisel. Lausa probleem, kuidas nad lehtedesse ära jagada:-).

Eelarve nõukogule esitamiseks koos, sellest edaspidi. Igal juhul plaanisime sinna väikese tulude tõusu.

Reedel 9. oktoobril 2009 toimub Äripäevas avatud uste päev.
20nda sünnipäeva puhul.
Näeb toimetuse köögipoolt, tegutsemise põhimõtteid.
Eelkõige oodatud kooliõpilased aga ka töökollektiivid/grupid.
Soovijatel palun registreerimiseks ühendust võtta Triin Lillega.
Telefon 6670 111 või triin.lill@aripaev.ee

Ekspress Grupi ajakirjanike tegevust vaadates tuli mul see karikatuur meelde. Juba pea paar kuud tegeletakse Äripäeva müügi teemaga. Et kas ja millal ja kellele. Igor annab üle nädala intervjuud. No mida sa oskad öelda – ei tea, kui müüdaks, tahaks loomulikult ise osta aga miks peaks müüma kasumis ettevõtet (Äripäev teenib isegi praegusel majanduslanguse ajal rohkem kasumit kui Eesti Päevaleht majandusbuumi ajal). Kuid loomulikult, ühegi ettevõtte puhul maailmas ei saa väita, et teda kunagi ei müüda – ses mõttes isegi hea, et Vedlerid jt hinnatud ajakirjanikud teemaga tegelevad, jäävad muud asjad katmata:)

Käisin reedel Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldiga kohtumas. Rääkisime maast/ilmast kui Urmo ikka korra uuris, et kuidas selle Äripäeva müügiga on. Et kust raha võtate, mis pank see annab jne. Kinnitasin, et pole kuulnud mitte midagi, ausalt. Veidi pärast seda helistab Delfi ajakirjanik Igorile. Oh jah, ilmselt ei osanud veenev olla:)

Täna on siis koos Ekspressiga eitava looga maha saadud. Kusjuures.

Kui Delfi lugu on nö tavaline eituse peale mängitud müügijutt, siis Ekspress on teadlikult Äripäeva halvustava hoiaku võtnud. Kuigi loo taga paistavad Äripäeva stiilitoimetuse hinnangul kõvasti HH Luige kõrvad, ei usu, et see ainult nii on. Samas pole loo juures autorit (on vaid toimetaja Järv). Ei peatu loos esinevatel faktivigadel (mõned neist parandati pärast lugejate tähelepanu juhtimist), vaid kahel valel järeldusel.

Esiteks, e24 pole meile konkurent. Vaadake sisu, võrrelge. Jah, e24-l on rohkem lugejaid, kuid vähem sihtgrupis, ettevõtlike inimeste, otsustajate seas. Sama on Äripäeva tellijate arvuga. On kukkunud jah, kuid mitte kaetavus sihtgrupis. Ses mõttes ei anna võrdlus päevalehtega midagi.

Äripäeval on tugev ja kindel positsioon turul ka täna. Võrreldav Dagens Industriga Rootsis või Kauppalehtiga Soomes. Umbes kuu tagasi tõi Joakim Helenius Äripäevast rääkides võrdluse: “Nii mõjukas kui Äripäev on Eestis, ei tea mina olevat ühtegi majanduslehte maailmas. Ei Kauppalehtit Soomes, ei Dagens Industrid Rootsis ega Financial Times`i Suurbritannias.”

Leedu juhtiva majanduslehe, turul võimsat positsiooni hoidva VŽ tellijate arv on 9500, Bulgaaria suurima majanduslehe Pari tellijate arv 2500, Sloveenia juhtiva Finance 12 500, Poola Puls Biznesu 13 500. Võrrelge rahvaarve ja Äripäeva tellijate arvu. Nagu ütles üks reklaamiklient: Kui teised kanalid toovad reklaamile klikke, siis Äripäeva pandud reklaam toob kaubale ostjad.

Ja teine vale järeldus on 2007. aasta sügisel ilmunud D-päeva lugu. Lugege seda täna, palju seal valet täna märkate? Lihtsalt ülejäänud meedia Ekspressi Grupiga eesotsas pidas devalveerimist toona tabuteemaks. Kirjutavad nüüd, nagu ikka, Äripäevast kõvasti hiljem.

Et siis kolleegidele börsifirmast – Äripäeval läheb täna hästi. Võibolla teiega võrreldes häbematult hästigi. Tänud õnnesoovide eest ja palju õnne teilegi peatse 20 juubeli puhuks!

Seega – jälgige uudiseid Norrast! Eriti need, kel euribor 6 või 12 kuud igakuistes väljaminekutes olulist osa mängivad:)

Ma arvan, et selline otsus on ajast ja arust. Miks ma siis vastu ei vaielnud? Üldine meelsus oli teine, teised lehed olid asja enda jaoks otsustanud ja oleks igal juhul karmimate reeglitega välja tulnud. Ja samuti pole tegemist sedavõrd olulise ja põhimõttelise asjaga. Lihtsalt ma ei usu, et lehed suudavad oma sisu refereerimist kontrollida. Lisaks EALLile liikmetele on ju olemas Delfi (kes, tõsi, on EALLi refereerimise tava järginud), ERR (kes samuti seda teinud) aga mis veel olulisem – on hunnik saite, arvamusplatse, kes võivad toimetuste loodud sisu rahumeeli edasi anda. Nii pikalt kui aga suvatsevad.

Üritada selles kontekstis kunstlikult uudist monopoliseerida on samm tagasi. Piisab vaid, et mõni nutikas kodanik avab blogi, kuhu ajalehtede tasuta veebisisu ümber kopib. Nii pikalt kui aga tahab. Ma ausalt öeldes imestan, et keegi pole seda veel teinud. Toimetused saavad mitte EALLi liikmeid sisuliselt vaid korrale kutsuda, kuid kui keegi ei karda tülliminekut Eesti ajalehtedega, võib ta nende palvetele alati kurdiks jääda.

Äripäev ei tsiteeri juba vist mingi aasta EPLi näiteks põhjusel, et nad otsustasid ühepoolselt oma sisu refereerimist karmistada ja tahtsid küll linke, autoreid ja ma ei mäletagi, mida kõike refereeringu juurde lisaks. Äripäev on seni juhindunud alati EALLis kokku lepitud tavast ja ise karmimateks reegliteks põhjust pole näinud. Ja ka antud juhul usun, et kannataja on vaid EPL, kelle uudised ja nimi nüüd Äripäeva lugejate hulgas ei levi.

Mida Äripäev nüüd edasi teeb? Esialgu vaatame rahulikult. Toimetustega, kellega erikokkulepped, lähtume neist ka edasi. Ma aga ei välista, et peatselt võime EALLi uue reegli üle võtta. Kuigi meie meelest oli hiljutine muudatus tagurlik, oleks seda rumal mitte enda kasuks ära kasutada. Vaatame:)

Mhmh. Värske eksrahandusminister leiab, et uus majanduse elavnemine algab siis, kui eksporditurud elavnevad ja me selleks ajaks euroga liitunud oleme. Siis aastal 2011 – aga et me selleks ajaks suudame euroga liituda, hakkab mulle vähemalt üha kaheldavam näima. Ja teiseks Eesti uue majanduskasvu tingimuseks on, et meie eksporditurgudel (Soomes, Rootsis, Venemaal, Lätis, Saksamaal) on selleks ajaks alanud taastumine.

Üsna palju tingimuslikke tegureid, kas pole? Kusjuures ka positiivse stsenaariumi täitumisel on ees vähemalt 18 kuud, mille lõppeks täna halvana tunduvad sündmused, faktid näivad lausa õnneliku lapsepõlvena.

Mõtleme korra koos. Kust võiks Eesti uus majanduskasv tulla, mille pealt?

Eelmine kasvuperiood tuli välisinvesteeringute ja pangalaenude abil, mida toetas arenev eksport. Täna kärbivad kõik alates riigist perekonnani välja, siseturg on kliinilise surma eelses staadiumis. Välisinvestorid on Eesti gloobuselt maha kriipsutanud ja ootavad enne uuesti tulemist nende meelest (esialgu siis vaid nende meelest:) vältimatu krooni devalveerimise ära. Pangad on pehmelt öeldes pirtsakad laenu andmisel ja näevad lähemate kuude peamise ülesandena otsustamist, millisest ettevõttest saab asja, kes õigustab turgutamist ja kes on õige põhja lasta. Eksport kukub, kusjuures kahel olulisemal turul neljast, Rootsis ja Venemaal, on meie konkurentsivõimet kahjustanud sealse valuuta devalvatsioon. Tõsi, on üksikuid häid ekspordisektoreid nagu turbatööstus, kuid sellest jääb väheks.

Mis üle jääb? Mille arvelt uus tõus hakkaks? Tõsi, ettevõtted on efektiivsemaks muutunud, rasva maha võtnud, kuid see annab tõelise efekti alles tõusufaasis. Aga kust ikkagi see tõus tulema peaks?

Maksude tõstmisest pole abi, ses ta ei elusta majandust, vaid jagab tulu ümber. Kuid tulu, mida jagada, kahaneb kohutava kiirusega. Tõsi, võib alati ümber mängida konkreetseid makse (st, et näiteks käibemaksu tõstmisel peaks tulumaks alanema), kuid päeva lõpuks peab maksukoormus püsima. Teadmiseks – Eesti maksukoormus on hoolimata mõnede erakondade jutust viimased 10 aastat vaikselt tõusnud. Pole juttugi maksude alanemisest, mis tuleks peatada. Igal juhul on maksumuudatuste efekt liiga tulevikus, et hetkel meid aidata.

Loomulikult võib alati nentida, et meie hädad saidki alguse liigsest raha hulgast, mis ajas üle ja leidis palju lolle teid, kuhu kinnisvaraga seotud jõgesid ajada. Et nüüd kulubki mõõnaperiood ära, las majandus kohaneb.

Küll aga jäetakse sellisel juhul märkimata, et see kohanemine looduslikul teel tuleb väga valus. Nii valus, et sunnib küsima, kas me oleme selleks valmis? Kümnest protsendist palgakärpest saab sellisel juhul miks mitte ka 30-50 protsendiline kärbe. Töötute arvu hakkame näitama numbriga 2. Kusjuures iga töötu tähendab perekonnale traagikat, majandusele väiksemat tarbimist, riigile lisaks saamata maksutulule täiendavat koormust. Takkajärgi tarkusena võib siis nentida, et võinuks krooni eelmisel aastal ära devalveerida, siis oleks praegu juba optimistlikumaid noote majanduses.

Kuhu aga ma jutuga välja tahan jõuda on see, et kõik pole veel sugugi kadunud.

Euroraha on hakanud viimaks paisu tagant pääsema, viie kuuga on tulnud maale üle kahe korra enam euroraha, kui terve möödunud aastaga. Tänavu tuleb Eestisse 4-5 miljardit eurokrooni. Eesti Energia ja Euroopa Investeerimispank lisab mõned miljardid investeeringutena.

Ma arvan, et valitsuse osalusel võetud laenude paiskamine Eesti majandusse ongi hetkel ainuke võti uueks tõusuks. Eelarvelaenude jääk on Eestil tühine, viimati laenas riik 2002. aastal. Aga – üsna suure tõenäosusega tähendab see euroga liitumise edasilükkamist lubatust suurema eelarvedefitsiidi tõttu. Ja mis siis? See-eest saame tulekahju kustutatud ilma suurte ohvriteta.

Panen siia ka tänase ÄP Eetris saate podcasti.

Mu meelest täiesti mõtlematu samm riigilt, kus majanduslangus on kohe ületamas 20%. Kas keegi arvab, et sel laupäeval on mingi kange töötegemine?! Iga puhkepäev lisaks nädalavahetustele kahandab rohmaka arvestuse järgi SKPd ca 0,3-0,4%. Sel päeval riigile tervikuna arvestatavat lisaväärtust ei looda, kuigi raha liigub riigis kasvõi seeläbi, et tarbitakse enam. Samas aga kontorid välismaailmaga ei suhtle, eksporti ei toimu, lepinguid ei sõlmita.

Mis oleks, kui teeks hoopis vastupidi lätlastele? Kahandaks selliste riiklike pühade arvu, mis pole rahvusvahelised? Jätaks jõulud, lihavõtted, vabariigi sünnipäeva ja jaanipäeva kõrvale…mis üle jääb? Arusaadav, 20. august, taasiseseisvumise päev. Mu meelest võiks valitsus erakorraliselt, viidates keerulisele majandusolukorrale, tänavu (ehk ka järgmisel aastal) 20. augusti tavaliseks tööpäevaks teha. Las olla lihtsalt lipupäev. Taas.

Praegusel ajal pole ükski otsus imelik. Tehakse raskeid ja väga raskeid otsuseid igal rindel alates perekonnast kuni riigini. Murtakse pensionisüsteeme, eelnevaid lubadusi ja mida kõike veel. Arusaadav. Headel aegadel kokku lepitu tuleb keerulisematel aegadel unustada. Üks lisatööpäev Eestile kuluks päeva lõpuks marjaks ära meile kõigile. Tähistaks taasiseseisvumist tööga.

Mis arvate järgmistest:

Debt: What you buy things with.

Cash: Employed to buy debt.

Profit: What’s left after Generally Accepted Accounting Principles takes the rest.

Revenue: What you see in 120 days.

Interest: What they used to give along with the toaster.

EBITDA: See OIBIDA

OIBIDA: Yet another acronym.

Cash Flow: The actual amount of money an enterprise has on hand. Generally disregarded by Wall Street analysts in favor of Earnings Per Share (EPS).

EPS: Cash that is left after the business does anything worthwhile. The figure is distorted by all sorts of one-time expenses, accounting tropes, write-downs, restructuring charges and other non-cash items.

Mu isiklik lemmik on EBITDA (earnings before Interest, Taxes, Depreciation, and Amortization), mis on EBITA (earnings before the deduction of interest, tax and amortization expenses) noorem õde. Miks EBITA nõnda oluline on, jäägu inside joke`ks, äripäevlastele:)

Kui tead veel kavalaid (majandus)sõnastiku uuendusi, anna aga teada.

Paljud neist, kel viimastel aastatel oli palju raha, on ühtäkki vaesemaks muutunud. Võtke või Oliver Kruuda, Hans H Luik, Guido Sammelselg jt ärimehed, kes suure laenukoormaga maadlevad. Pluss veel sajad nn uusrikkad, kellest avalikkus teada ei pruugigi.
Ja seda õnneks mitte jabura maksusüsteemi või Eesti sotsialistlikuks ametiühinguriigiks muutumise tõttu. Lihtsalt – loodus teeb korrektiivid.

Samal ajal kaotavad täna töö paljud tippjuhid, tippspetsialistid, kõrgelt kodeeritud valgekraed. Nutikad, kes maandunud omal ajal palgatöölisteks. See paneb nad liigutama, otsima alternatiivseid võimalusi äraelamiseks ja eneseteostuseks. Näe, eilegi tuli uudis Viru Keemia Grupi juhi lahkumisest.

Majanduskasv muudab inimesed mugavaks. Ajab ettevõtja rasva, teisalt ei julge palgatöötajad võtta riske, mida oma äri alustamine ju kahtlemata on.

Nüüd on olukord aga muutunud. Õnneks, kui nii võtta. Rusikareegli järgi on ühiskonnas kümnendik ettevõtlikke inimesi. Praegune majanduskriis, vabandust, ettevalmistav periood uueks tõusuks annab neile tuule tiibadesse.

Ainult ettevõtlikkus aitab Eesti hetkeolukorrast välja. Just väike- ja keskmised ettevõtjad loovad enamiku töökohtadest ja selle tulubaasi, mida poliitikud saavad ümber jagada.

Kui ma eelmisel aastal tegin ettepaneku ettevõtja päeva tähistama hakkamiseks, pidasingi just seda silmas. Ettevõtja ja ettevõtlikkuse väärtustamist ühiskonnas.

Usun, et just praegu pannakse alus uutele edulugudele. Nii lugudele, mis saavad maailmas tuntumaks kui Eesti ise, kui lugudele, mis on edukad ka ilma üleilmastumiseta. Kellest saavad Gasellid – kiiresti arenevad väikefirmad. Gasellid, kellest suur osa kasutab kriise ära enda tegevuse laiendamiseks.

Mine tea, ehk näeme tulevikus mõne eduka firma sünnidaatumina mõnel seminaril just tänast päeva – 30. aprilli 2009.